Leiba ja soola seob palju vanasõnu ja kõnekäände: “Ilma soola ja leivata on toit maitsetu, soolata on laud kõver”, “Leiva ja soola ja hea sõnaga”, “Ilma soola, ilma leivata jutt ei edene”. Lisaks sellele oli olemas terve rida tavasid ja kombeid, kus sool ei olnud sugugi mitte viimasel kohal. Muistsetel aegadel peeti soola peaaegu et varanduseks ja kohati hinnati teda isegi kullast kallimaks. Ning eks ole ka väljend “oleme üheskoos puuda soola ära söönud” sügava ja pikaajalise sõpruse märgina meilegi hästi tuntud. Ühes tuntud Araabia muinasjuturaamatus “Tuhat ja 1 ööd” on aga kirjeldatud järgmist stseeni: sultani varakambrisse tunginud varas korjab pilkases pimeduses aardeid oma kotti. Kogemata satub varga kätte soolakang, mida ta keelega puudutab. Nüüd ei jää õnnetul vargal muud üle, kui saak maha jätta ja lahkuda, kuna sügavalt juurdunud komme ei luba varastada sellelt, kelle soola ta on maitsnud.
Soolaleiva viimise-toomise komme on Eestis tuntud juba aastasadu. See arvatakse pärinevat Saksa aladelt ja säärane tava on levinud ka slaavi rahvaste seas. Näiteks Venemaale saabus soolaleiva komme keisrinna Katariina Suure valitsemisajal, kes oli pärit Saksamaalt Holsteini piirkonnast. Sealt edasi levis soola-leiva pakkumise komme kõikidesse Vene tsaaririigi kubermangudesse, sealhulgas ka Soome ja Eestisse. Soolaleiva viimist tervituseks on kirjeldatud tsaaririigi ajalooürikutes järgmiselt: “Keiser Nikolai II-se kroonimisepühal Narva oli öösel ilutulestatud. Nikolai II käis Narvas. Jutustaja, T. Kasikov, on käind keisrile soola-leiba viimas. Narva venekiriku kohta oli ehitatud raudteele eri platvorm, jaama ei sõitnudki, vaid tuli seal rongilt maha. Enne keisrit tulid maha Peterburi ja Tallinna kubernerid ning teised kõrged ametnikud. Keiser oli koos prouaga. Soola-leiba toodi kaupmeeste ühingu, vabrikute ja valdade poolt. Valdade poolt andis soola-leiva üle talitaja Tõlts. Vaivara kihelkonnakohtunik Juli Andreitš õpetand Tõltsile venekeelse lause, mis T. pidand ütlema keisrile. Tõlts püüdnud ennast selleks puhuks korralikumalt riietada, pannes maniska kaela, kuid ilma kaelasidemeta. Tõlts pidand talle veel selle muretsema. Jutustaja, K., vaadand keisrile silma, olnud “eht kollased silmad ja proual päris sinised”. – Keiser vastand Tõltsi venekeelsele ütlusele: Radujus Vas pervõi raz videt! (Rõõm on teiega esmakordselt kohtuda!)(T. Kasikov)”
Soolaleivapidu on religioosse taustaga, mille juured ulatuvad muistsetesse paganlike riituste aegadesse. Nagu need väga vanad põllu, karja või hoopis näiteks jahiretke õnnistamiseks korraldatud tseremooniad ja talitused, on soola ning leiva viimine mõeldud selleks, et soovida õnne ja kordaminekuid. Kaasajal on küll leiva ja soola asemele kerkinud märksa moodsamad või praktilisema iseloomuga tervituskingid, kuid komme ise on tuntud ja lugupeetud siiani.
Leibur soovib seda vana ja väärikat tava uuesti elavdada. 
Selletõttu oleme kujundanud spetsiaalsed kinkepakendid Ruksile, millega on mugav külla minnes leib kaasa võtta. Kergesti kokkuvolditavad pakendid võib leida hästivarustatud kaupluste leivariiulite juurest. Viige oma uutele ja vanadele sõpradele ikka leiba ja soola – heade soovide üle on kõigil alati hea meel!