Teised toorained

Sool
Sool on maitseaine, aga leiva-saiatoodete tehnoloogias kasutatakse seda jahu kleepvalgu tugevdajana. Kui soola on lisatud õiges koguses, parandab see nisutaigna omadusi.
Pagaritoodetele sobivaks soolakoguseks loetakse 1–1,8 % jahukogusest. Oluliselt suurem või väiksem soolakogus taignas põhjustab kvaliteedi langust. Soolata pagaritooted ei küpse läbi. Kui soola on lisatud palju, siis on tooted mahult väikesed, koorik tume (vähese käärimise tulemus) ja sisu tihe. Kui soola on liiga vähe, on tooted laialivalguvad, maitse mage, sisu kuiv ja pude, koorik hele.
Tervislikuks loetakse soola tarbimist kuni 5 g päevas. Leiburi leivad sisaldavad seda keskmiselt 1,1 % – 100 grammi leiva tarbimisel saab organism 1,1 grammi soola.

Suhkur
Looduslikud suhkrud pagaritoodetes on teraviljas endas sisalduvad suhkrud, täiendavalt  tekivad suhkrud linnaste ja keedu kasutamisest.
Suhkrut võib pagaritoodetesse lisada nii tahkel kui vedelal kujul (siirup).
Normaalne suhkru hulk taignas soodustab pärmseente tegevust. Toote koorik on sel juhul ilus pruun ja krõbe ning tooted püsivad kauem värsked. Leiva-saia valmistamisel kasutatakse peamiselt linnastest saadavat maltoosisiirupit ja rafinaadsuhkru valmistamisel tekkivat rafinaadsiirupit.
Ainult teraviljas looduslikult esinevaid suhkruid sisaldavad tooted Leiburi valikus on Rukkipala, Rukkipala idandatud teradega, Rukkipala Hõrk ja õhuke, OatFit Kaerasüda, Kuldne täisterasepik, Röst kaerajuuretisega.
Kunstlikke magustajaid ehk suhkruasendajaid Leibur oma toodetes ei kasuta.

Rasvained
Rasvad annavad toodetele parema maitse, pikema säilivuse, suurema toiteväärtuse.
Toidus leiduvad rasvad on inimesele hädavajalikud: rasv on organismi energeetiline varuaine, rasvas lahustuvate vitamiinide allikas ja organismi ehituslik koostisosa. Rasvade omadused ja väärtus sõltuvad rasvhappe küllastatusest ehk rasvhappe molekulis olevatest sidemetest.
Pagaritööstuses kasutatakse nii puhtaid rasvu ja õlisid kui rasvaemulsioone.
Rasvaemulsioonideks nimetatakse erinevaid võideid ja margariine – need koosnevad ainult 80–82 % ulatuses rasvainest, ülejäänu moodustab harilikult vesi.
Taimsed toiduõlid saadakse rasvarikkaid seemneid või vilju pressides ja ekstraheerides. Enam levinud on päevalille-, rapsi- ja sojaõli. Taimed sisaldavad 20–70 % õli.
Leibur kasutab enamikes oma toodetes taimseid õlisid (peamiselt rapsiõli), mis ei sisalda transrasvhappeid.
Palmiõli Leiburi toodetes otseselt ei kasutata, kuid väheolulisel määral sisaldavad seda mõned tehnoloogilised abiained.

Pagaripärm
Tänapäeval kasutatakse selleks, et kindlustada protsesside stabiilsus ja kvaliteet igapäevaste suurte tootmiskoguste puhul, traditsioonilise juuretise kõrval ka pärmi puhaskultuure, põhiliselt pärmitüve – Sahharomyces cerevisiae. Pärm on mikroorganism, mis elab kõige soodsamalt temperatuuril 30-35°C, 40°C juures hakkab juba surema ehk inaktiveerub, üle 50°C temperatuuri juures surevad kõik pärmirakud. Leib küpseb 260-300°C juures vähemalt 40-50 minutit ning leiva sisu temperatuur ahjust väljudes on 95-98°C, seega ei ole pärmidel võimalik sellistes tingimustes ellu jääda. Sama põhimõte kehtib ka saia ja sepiku kohta – korralikult küpsenud toodetes elus pärmirakke esineda ei saa.
Leiburi poolt tellitud Tallinna Veterinaar- ja Toiduameti laboratooriumi poolt teostatud analüüsid valmis leivast on samuti tõestanud, et küpsetatud tootes elus pärmirakke ei esine.

Vesi
Pagari-kondiitritööstuses kasutatakse joogivett. See peab olema läbipaistev, värvitu, lõhnatu, kõrvalmaitseta ja puhas. Vastavad normid on seadusega sätestatud.
Pagaritööstusesse sobib paremini puhas keetmata kare joogivesi. Karedam vesi seob jahu endaga paremini ja tugevdab kleepvalku. Kare vesi sisaldab rohkem hapnikku, mida pärmseened oma elutegevuseks vajavad.

Lisaained
Lisaained on ühendid, mida lisatakse naturaalsetele toiduainetele vastavalt tehnoloogilistele vajadustele ja eeskirjadele, et pidurdada toiduaine riknemist, parandada selle välimust, struktuuri, koostist ning organoleptilisi omadusi. Lisaained jaotatakse vastavalt päritolule kolme rühma: looduslikud, loodusidentsed ja sünteetilised. Looduslike ja loodusidentsete ainete normi piires kasutamisel ei ole ohtu, et need organismis kogunema hakkaksid, sest inimorganism saab nende lagundamisega iseseisvalt hakkama.
Siiski tasuks vältida ainult tööstuslikult töödeldud toidu tarbimist, kuna erinevates toiduainetes kasutatavate lisaainete koosmõju osas ei ole väga pikaajalisi uuringuid teostatud.
Leibur kasutab oma toodetes vaid looduslikke ja loodusidentseid lisaaineid minimaalses koguses peamiselt erinevate tehnoloogiliste protsesside ühtlustamiseks. Pidevalt käib arendustöö selles suunas, et lisaainete kasutamist vähendada ning nendest tulevikus täiesti loobuda.

Igal lisaainel on numbriline kood ja vastavalt toimele jagatakse need erinevatesse rühmadesse. Mõnel lisaainel võib olla ka mitut rühma kattev koostoime.
Toiduvärvid (E100-E199) – annavad toitudele ahvatlevama välimuse. Leibur ei kasuta toiduvärve oma toodete valmistamisel.
Säilitusained (E200-E299) – parandavad toiduainete säilivust, takistades riknemist, pärssides hallitusseente ja bakterite paljunemist.
Antioksüdandid (E300-E399) – ained, mis pärsivad toidu oksüdeerumist (nt rasva rääsumist; lahtilõigatud õunte tumenemist), pikendades selle säilivusaega.
Emulgaatorid ja stabilisaatorid (E400-E499)
Emulgaator on rasvataoline aine, mis seob kaks või enam keemiliselt erinevate omadustega ja mittesegunevat ainet (nt vesi ja õli) ühtlaseks massiks, emulsiooniks. Omadus siduda nii rasva kui vett võimaldab emulgaatoritel rasva taignas ühtlaselt jaotada.
Stabilisaator on aine, mis aitab saadud emulsioonil teatud aja püsida, seega reeglina kasutatakse neid koos jahu küpsetusomaduste parandamiseks. Mõned stabilisaatorid aitavad ka toidu loomulikul värvil püsida.
Mitmesugused muud lisaained (E500 – E1500) – happesuse reguleerijad, maitse- ja lõhnatugevdajad, želeerijad ja paksendajad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad. Leibur neid oma toodetes ei kasuta.