Sõna SAIB on saadud sõnade sai ja leib liitmisest.
Saibi käänamisel on eeskujuks sõna seib, ehk siis: saib, saibi, saibi.

SAIBI TULEMINE. Ühe luuletaja pilguheit.

Jürgen Rooste

Ühe uue sõna tulemine keelde… see on õigupoolest nagu Kiire väikevenna ristsed. Toots võib ju arvata, et Kolumbus Krisostoomus on suurepärane, tal võib isegi õigus olla, kui ta osutub nt Johannes Aaviku kaalu keelemeheks, aga tark köster muidugi teab, et Bruno Benno Bernhard on parem, kultuuriruumile kohasem ja saksikum igati…
Vanad jumalad lõid maailmu ja asju neid nimetades. Reklaamimehed ning tootearendajad on seda mõistnud: asja pole olemaski, kui tal pole nime: ’SAIB’.

Jah, et minna otsima ’saibi’ juuri ja tagamaid, peab alustama päris algusest, juurte juurest. SAI + LEIB ei tundu iseenesest eriti keeruline tehe, kuid kultuuri- ja keeleajalugu on kirjud nagu ööliblikaid täis pimedus, kus me liigume vaid tuules hubisema ja kustuma kippuva küünlaleegi toel, et leida toda üht, kes meile vajalik.

Esiteks, veel ilma sõnata, kust alates saame me üldse leivast rääkida? Tõenäoliselt peame minema sumerite juurde. Hää sõber Karl Martin Sinijärv on üsna veenvalt arvanud, et eks see leib üks õlleteo kõrvalsaadus ole. Vanade sumerite kultuur oli muide vast esimene nauditav periood inimkonna ajaloos: kõik tarvilik oli olemas – leiutati õlu, ratas ja luulekunst! St oli õlut, sai seda kuskile kohale veeretada ning sääl ennast mõnusasti tunda ja luuletada. Oli, mille pärast elada. Noh ja siis tolle õlleteo kõrvalprodukti andis mõnusasti pätsiks mätsida ja tule kohal küpsetada. See võis olla meile tuttava leiva sünd (eks enne seda purustati kivide vahel viljaseemneid ja söödi kuidagi ka toda pudi, songiti või keedeti teda miskiks pudrutaoliseks massiks).

Kui hakata tuhnima me enese keeleajaloos, siis leiame soome-permi keelekihistusest sõna ’pürss’, mis oli ka säärane leiva moodi asi. Veidi hilisemas, soome-lapi sõnavarakihistuses on aga olemas meile tuttavate sõnade ’vili’ ja ’nälg’ lähtepunktid. Muide, see sõna, ’nälg’, on eesti kulinaaria-ajaloo üks põhitermin vist ajani, kui sai tuttavaks sõna ’kartul’, mis tegelikult me talupojakultuuris alles võrdlemisi hiljuti ja aeglaselt juurdus…
Sõna ’leib’ laenasid me eellased arvatavasti alles I aastatuhande lõpul pKr germaanlastelt, umbes samal ajal sõnadega ’taigen’, ’humal’, ’juust’ ning läti laenuga ’kukkel’ – kõlab paljutõotavalt, eks!
Aga ’saiast’ ei leia me tarkades teatmeteostes ning keelekäsiraamatute ja grammatikate leksikoloogia-käsiteludes suurt midagi. Etümoloogia-sõnaraamatu koostaja Udo Uibo aitas mu ligilähedaseltki õigele rajale. Nimelt ei tea me muud paremat varianti – kuigi sedagi materjalide põhjal kuidagi tõestada ei anna – kui et sõna ’sai’ lühenes ’saaja leivast’ ehk siis pulmaleivast või piduleivast.
Eks toda rukkijahuleiba siis „õilistati“ nisujahuga, tehti peo puhuks pehmemaks ja magusamaks, nagu soomlased õilistavad oma “jaloviina” törtsu väärt konjakiga. Tänapäeva elutrendid eeldavad teistpidi lähenemist: saibi on õilistatud rukkijahuga, tervis on ülem vara!

Eesti keele sõnavarast on käibel olevaid tehistüvesid napilt 1%, mitte just eriti palju. Kas ’saibil’ (saib, saibi, saibi) uue sõnana on võimalus?
Esimeseks sõnaloojaks olnud meil Hans Tiismann 19. sajandi keskel, aga tema sõnad olid veidi meelevaldselt loodud ega läinud sellistena kasutusele, ei assotsieerunud inimeste jaoks õigupoolest miskiga (nt sõna ’kindlus’ asemel ’mugar’, nojah…).
Suurim, vähemasti tõhusaim sõnade-looja oli muidugi 20. sajandi keelemees Johannes Aavik, aga teda, tõtt öelda, ei paistnud kulinaaria eriti huvitavat, ei tea, et ta oleks pakkunud miskit saia või leiva asemele, küll aga lõi ta sõnu nagu ’roim’, ’laip’, ’kolp’, ’relv’, ’ese’, ’süüme’, ’mõrv’, ’reetma’ jne. Tänased kriminalistid oleks temata puhta hädas, väljenduksid pikalt, keeruliselt ja saksapäraselt liitsõnus ja sõnaühendeis.
Küll aga on meile siin oluline ta sõnaloometehnika, eriti üks kindel meetod – kontraheerimine (kontraktsioon): ’selmet’ (selle asemel, et), ’sudu’ (’suits’ + ’udu’), jaunis (sm ’jalo’ (üllas) + ’kaunis’, ei kasutata eriti). Mul on kodus emane eesti hagijas, kelle üks hää sõber on mopsipoiss Morris – ma olen ikka mõelnud, kas nende kutsikad oleksid magijad või tavalised eesti hopsid…
Muide: kogu me köögindust puudutav sõnaloome on suhteliselt tühine, võib-olla vaid kuskil 1960ndail-70ndail käibele tulnud ’külmik’ on oluline.

’Saibi’ on pakutud rukkijahust tehtud saiade üldnimetajaks ja sel sõnal pole miskit ühist araabia mõistega ’sahib’ (peremees, omanik), kuigi öeldakse, et „leib on vanem kui meie“ ja „austa leiba“ ja… Saib on esiotsa nooruke, nõtke, neitsilik ja mõnus jahutoode ja sõna. Ja ikkagi omasõna! Gastronoomias oleme palju sõnu laenanud – eks see köögikeel olegi ju internatsionaalne. Nt ’pizza’ olevat olnud taignatükike, millega prooviti ahju kuumust. Need pandi vaestele võtmiseks aknale välja, kuni keegi Napoli pagareist avastas, et veidike juustu ja tomatit ja basiilikut peale riputades võib ka raha kasseerida. Katsu sa sellele hääd omavastet pakkuda – kes toda ikka kasutaks!

Toots kurtis lõppeks sõpradele, et tal ei jäänudki meelde, mis tolle Kiire väikevenna nimeks nüüd pandi, oli Pennu või Peni või… Jätke siis meelde: see oli ’saib’!

Märts 2009