Leiburi pagaripood kerkis leivatehase kõrvale 1986. aastal ahjusoojade leibade-saiade müümiseks.

Kui Eestis algas vabadusvõitlus, ehk 1980. lõpul ja 1990. aastate algul, sattus Leibur taas ajalookeerisesse. Rahva seas tekkis kõrgendatud ohutunne ning nagu sõjaohu korral ikka, hakati rohkem kokku ostma leiba, tikke, küünlaid jms.
Küllap tuletati meelde vanarahva tarkust leiva kuivatamisest, et näljaajal oleks midagi hamba alla pista.

"1991. aasta augustis oli tehasepoe ukse taga järjekord mitusada meetrit, Leiburi peaukseni välja, ja seda mitte ühekaupa, vaid neli-viis inimest korvuti nagu paraadil.
Kui saabus poe sulgemise aeg, hakkas rahvas sedavõrd tunglema, et Leiburi juhtkond oli sunnitud militsad appi kutsuma. Kuid ka see ei aidanud, sest rahvast oli liga palju. Nõnda pidi juhtkond vastu võtma kiire otsuse - poodi mitte sulgeda. Tehasepood töötas sisuliselt 24/7, nagu ka kogu tehas. Moskvas toimunud augustiputsi päevadel tegi leivatehas oma kõigi aegade tootmisrekordi: 162 tonni leiba ööpäevas. Ja seda ainuüksi Leiburis, mis tootis toona ainult Tallinna tarbeks."

 

Katkend raamatust "Leiburi 250 aastat"